Curing myself

Annad lubaduse. Endale. Ja siis ka mõnele sõbrale. Ja mõtled, ah, ei viitsi. Ning mõtled, et mees, kas sa tahad peeruks muutuda ? Võta aga heaga telk ja hakka minema. Ja ei vigise, et pime on. Suur Vanker ja Linnutee asulad säravad taevase Rrrr-äädissässon-essa-essi ees ning 00.38 sõidad välja kodunt. 1.05 oled juba magamiskotis,telgis, viskad enne pilgu taevasse ja üle mere. Mõtled, kas su sõbrad ja muud loomad on sind piisavalt mõistnud. Viimase nädala jooksul ja üldse. Mõtled igasugustele asjadele. Mõtled, kellele tuleks andestada ja kellelt andestust paluda. Mõtled suurtele õpetajatele, enda elus. Ja sellistele huviringide juhtidele, kes annavad mõne aine õppimiseks uue sisu ja tähenduse. Ja saad aru, et sa vajad ravi. Üksinduse ravi. Kuigi arvatakse ei tea mida. Peaks rohkem ja paremini. Äkki on see võimalik. Ussil, kes midagi närima peab, on kaks ohtu. Kaotada õun ja hukkuda, või hukkuda ennast lõhki süüa. Inimene muutub peeruks samal printsiibil. Elu on kas liiga kole, või liiga ilus. Suvorovil oli ka õigus. Aga õppused on lahingus endas. Ja aega tuleb täita. Sest täpne ajastus on väga oluline. Ennast ravida välja. Nii ilusa lause sain, mis puudutas järglaste saamist ja enese muutmist. MEelde tuli praegu see termin, "Paaritumist kergendav kola" ...hm, jah ... first man, then machine. Jah, tuleb ravida ennast, enda mask maha kiskuda nii, et keegi seda ei märka. Ning kui keegi üllatub tehtud paugu puhul, võid ju viidata esimesse vaatusse, kus seinal rippus luuavars. Elementaarne, Watson. Ravi ennast.