tsükkel : kannaga pähe, sest ära ei tule

Jah, minu eas hakkab inimene valima. Hea, et on jäänud võime muutustega kaasa minna. Varem imetlesin neid, kes suutsid jala kaela taha panna. Nüüd imetlen neid, kes suudavad selle sealt ise ära ka võtta, kui suudavad. Need, kelle puhul see on õnnestunud, braavo! , mul on väga hea meel. Meelde tuleb kohe rõngaga puu, mida kanuumatkal nägin. Vanasti karjapoisid keerasid noore puu rõngasse ja panid traadiga kinni, puu kasvas edasi aga "sõlm" jäi sisse. Puul ilmselt on valus, aga inimestel hea naerda ja hobust siduda. Tänapäeval vist pole imeks panna, kui mõni puurib puule augud sisse, et lahedam oleks. Kunst või nii. Paneb sealt miskit läbi ja ongi puu-piercing. Performance missugune.

PS Keelest võib ka needi läbi panna, ilmselt takistab tunduvalt sitasöömist. Või hoopis ka suu kinni õmmelda. Muidugi, kui veel niiti jagub.