lapsdirektor

seitse kuud lapsdirektorina. kuidas see oli võimalik, ei tea, aga oli.
Kõik on tegelikult lihtne. Nojaa, mitte väga lihtne, ise peab tegutsema. A kõik on silme all olemas. Liiga vara jah, ei tasu originaalitsema hakata, seda ütles ka Rannap. Lihtsalt ei lasta. Aga see moondub. Ivo Linna laul on ka raamid,raamid, raamid...Mõnikord end pildina käsitledes leiad, et mingi vale mõõduga, materjali või aktsendiga on need raamid. Aga parandama ja vahetama peab neid raame väga ettevaatlikult, sest vahetuse käigus muutub pilt kogu aeg.
Aga ma imestan, kuidas ma lapsena suutsin firma teha. Nüüd, täiskasvanuna, ei imesta ma enam millegi üle.
Elu nähakse läbi objektiivi. Keskendumise ja zoomimise teema. Lapsena täiskasvanute elu vaadates nägin ma seda ikka siga ähmaselt. Pluss kate oli ka ees, poolläbipaistva pleksiklaasi näol. Et objektiiv kahjustada ei saaks, või ma ei tea milleks.
Mõnikord on objektiiviga kaasas koguni kaks pleksiklaasist kaitset. Siis paneb lapsevanem teise kaitsme lapse objektiivi ette. Ja kui see on tiba teise vindiga, siis liimib ta selle sinna epoga or leiab mingi muu viisi. Mõnikord, tahab keegi seda sealt ära kangutada. Oi kuidas ma kartsin, et nad kisuvad mu objektiivi. Ma koguni kartsin, et nad tahavad seda arvustada. Tegelt oli see labane isoleerpael. Ainult ööseks panen katte peale, läbipaistmatu, et magada saaks. Aga seegi kate paistab vahel läbi. Või peegeldab.